| Riik | FIFA tabel | MM 2018 tulemus | EM 2016 tulemus | EM võidukoef (07.06) |
| Prantsusmaa | 2. | võtja | finaal | 5,75 |
| Inglismaa | 4. | neljas koht | kaheksandikfinaal | 6,25 |
| Belgia | 1. | kolmas koht | veerandfinaal | 7,50 |
| Itaalia | 7. | ei pääsenud | veerandfinaal | 9,50 |
| Saksamaa | 12. | alagrupp | poolfinaal | 9,50 |
| Hispaania | 6. | kaheksandikfinaal | kaheksandikfinaal | 9,50 |
| Portugal | 5. | kaheksandikfinaal | võitja | 9,50 |
| Holland | 16. | ei pääsenud | veerandfinaal | 16,00 |
Jalgpalli suurturniiride eel on võitja ennustamine alati tänamatu töö – juba teist korda järjest on nüüd ka jalgpalli EM-finaalturniiridel lausa 24 osalejat, mis tähendab, et võimalikke võitjaid, turniiril kaugele jõudjaid ja kaartide segajaid on finaalturniiril kohal rohkem ja rohkem.
Olgugi et 16 osaleja ja 24 osaleja vahe ehk kaheksa lisameeskonda ei moodusta tavaliselt need tiimid, kes päris suure võidu peale pretendeerivad, võivad nad siiski lõppvõistlusel päris suurt rolli mängida – tuletame kas või eelmiselt, viie aasta taguselt jalgpalli EMilt meelde poolfinaali jõudnud Walesi või kaheksa parema sekka küündinud Islandi – kumbki meeskond ei ole selline, mis tavaliselt finaalturniiridele üldse jõuaks, aga kui nad juba sinna jõudsid, olid nad kõigile ohtlikud ning valmistasid mitu üllatust.
EM-finaalturniiridel on ajalooliselt olnud ka üllatusvõitjaid – esimesena tulevad loomulikult meelde Kreeka anno 2004 ja Taani anno 1992 -, kuid väga suure tõenäosusega võib ikkagi öelda, et uus Euroopa meister tuleb suhteliselt kitsast seltskonnast, kuhu kuuluvad suured ja ainult suured jalgpallimaad. Kaheksa suurfavoriiti on mõistagi valitsev maailmameister Prantsusmaa, valitsev Euroopa meister Portugal, 2008. ja 2012. aastal EMi ning 2010. aastal MMi kinni pannud Hispaania, 2014. aasta maailmameister Saksamaa, üheksa aasta tagune finalist Itaalia, FIFA tabeli esimene Belgia, kolme aasta taguse MMi poolfinalist Inglismaa ja kolmekordne MM-i finalist Holland.
Paljud võivad muidugi naerda ja pilgata: mida teeb selles nimekirjas Inglismaa ja miks peetakse inglaste võimalusi nii suureks? Tõele au andes võib see esialgu tõesti veider tunduda – Inglismaa viimane suurvõit jääb alles aastasse 1966 ning selle järel on nad peamiselt tuntust kogunud sellega, et oskavad alati EM-idel ja MM-idel vaatemängulisel kombel laguneda, hävineda ja konkurentsist langeda. Tavaliselt veel penaltiseerias! Tegelikult näitas Gareth Southgate’i meeskond aga kolm aastat tagasi Venemaal toimunud MM-finaalturniiril, et vähemalt toona suutsid nad oma varasemad deemonid kaugele koju jätta ning mõnusalt ühtse tiimina maailma suurimal laval kaugele jõuda ning selle pealt loodetakse, et mõnusalt noore koosseisuga tiim suudab ka nüüdsel EM-il oma saavutust vähemalt korrata.
Inglastel on kasutada tohutult individuaalset kvaliteeti ning seda eriti rünnakul, kuid kaitses võivad tekkida mõned küsimused – varem pole Inglismaad mitte kunagi Euroopa meistriks kroonitud ning eelkõige sõltubki nende turniiri edukus sellest, kui hästi nad kaitses hakkama saavad ning kui palju enesekindlust suudavad nad kolme aasta tagusest väga õnnestunud finaalturniirist kaasa võtta.
Inglaste suureks eeliseks on aga see, et kui nad peaksid isegi finaali jõudma, toimub suur osa nende kohtumistest, kaasa arvatud poolfinaal ja finaal, kodusel Wembley staadionil edujanuliste fännide ees, mis muudab sisuliselt EM 2020 Inglismaa jaoks koduseks turniiriks.
Võib öelda, et peatreener Gareth Southgate’i suurimaks ülesandeks saab olema leida hea koosseis, mis väljakul edu toob ja koos hästi toimib – paljudele positsioonidele on inglastel võimalik välja panna mitu väga kõva klassiga mängumeest ning lisaks taktikalistele nüanssidele tuleb treeneritel siin kõvasti manageerida ka egosid, inimsuhteid ja muud säärast. Suurimateks nõrkusteks peetakse Inglismaal hetkel keskkaitset ja väravavahti, mistõttu võib nende jaoks parimaks kaitseks osutuda hoopis hea rünnak.
Huvitav saab olema näha ka seda, mida suudab EM 2020 ajal Saksamaa koondis. Pikaaegse peatreeneri Joachim Löwi luigelauluks kujuneval turniiril on Löw meeskonna juurde tagasi toonud mitu mängijat, kelle ta mõni aasta tagasi noorenduskuuri eesmärgil eemale jättis – Thomas Müller ja Mats Hummels on tagasi Mannschafti juures ning kahtlemata saab turniir tiimi jaoks olema emotsionaalne – Saksamaa ja emotsioonid ei käi aga teadupoolest ajalooliselt just kõige paremini kokku…
Küsimused tekivad sakslastel ka positsiooni juures, mis on traditsiooniliselt olnud nende kirstunaelaks – tipuründaja. Timo Werner peaks seal küll endiselt alustama, kuid teda on viimase hooaja jooksul kõvasti kritiseeritud – ei Chelsea ega koondise särgis pole ta tihtipeale suutnud näiliselt lihtsaid võimalusi realiseerida ning selle asemel hoopis võimalusi raisanud. Werneri kõrvale pole sakslastel aga panna ka konkreetselt väga kedagi muud – Serge Gnabry pole samuti viimasel ajal kõige parema vormiga hiilanud, pealegi on nii Gnabry kui ka Leroy Sané pigem ääreründajad. Eks näis, kas Thomas Müller suudab selles osas kastanid tulest tuua!