See oli juba üheksa aastat tagasi, üks päev enne 2012. aasta EM-i finaali Hispaania ja Itaalia vahel, kui UEFA toonane president Michel Platini viskas pressikonverentsil välja mõtte, et 2020. aasta turniir ei pruugi toimuda ühes või kahes korraldajariigis, vaid 12-13 linnas üle kogu Euroopa. Põhjendustena tõi Platini välja selle, et EM-finaalturniiride 60. sünnipäeva puhul oleks tegu ühekordse „romantilise“ sündmusega, kus jalgpallipidu jaotataks üle Euroopa laiali, samuti toona Euroopas valitsenud keerulise majandusliku olukorra, mille tõttu oleks paljudel riikidel olnud keeruline üksi finaalturniiri korraldada.
Mõned kandidatuurid siiski üles kerkisid: 2012. aasta kevadel kinnitasid UEFA-le oma huvi kandideerida Türgi, Aserbaidžaan-Gruusia ning „Keldi kolmik“ Šotimaa-Iirimaa-Wales. Kõikide kandidaatidega olid üleval aga omad küsimärgid: türklased ja aserid kavatsesid samal suvel kandideerida ka 2020. aasta suveolümpia korraldusõigusele, mille võitmise korral oleksid nad EM-ist loobunud. Keldi kolmiku plaan kerkis üles alles siis, kui oli näha, et teised riigid ei ole turniiri korraldamisest eriti tõsiselt huvitatud.
2012. aasta lõpus teataski UEFA, et turniir toimub varasemast teisiti – ilma konkreetse võõrustajariigita ning erinevates linnades üle kogu Euroopa. Seejärel läks lahti korraldajalinnaks kandideerimise protsess – ning seal oli huvilisi juba tunduvalt rohkem. Kokku avaldas huvi koguni 32 erinevat UEFA liikmesriiki, nende seas näiteks Soome, Armeenia, Valgevene, Kasahstan, Põhja-Makedoonia, Iisrael ja Horvaatia.
2014. aasta aprilliks selgusid 19 kandidaatstaadionit, kelle seast tehti lõplik valik. Napilt jäid joone alla Minskis asuv Traktori staadion, Sofias asuva Vasil Levski nimeline rahvusstaadion, Jeruusalemma Teddy staadion, Skopje Philip II areen, Stockholmi Friends Arena ja Cardiffi Millennium Stadium. Esialgu valituks osutunud Brüsseli Eurostadium, mis oleks pidanud turniiri ajaks valmima, otsustas hiljem ise loobuda.
Poolfinaalid ja finaal valiti toimuma Londonisse maagilisele Wembleyle, lisaks neile jäid lõplikusse valikusse veel 11 linna: Bakuu, Kopenhaagen, München, Budapest, Rooma, Amsterdam, Dublin, Bukarest, Peterburi, Glasgow ja Bilbao. Kuigi Wembleyl pidid algselt toimuma vaid poolfinaalid ja finaal, siis Brüsseli loobumise tõttu anti neile ka algselt belglastele plaanitud alagrupimängud.
Kuidas on lood publikuga?
UEFA on mitmel korral avalikult vihjanud, et tühjade tribüünide ees finaalturniiri kohtumiste pidamine on nende jaoks sisuliselt viimane võimalus, kuid pigem isegi välistatud variant. UEFA lootused on pidevalt püsinud sellel, et koroonaviiruse levik on suveks piisavalt taandunud ning vaktsineerimised piisavalt levinud, et tribüünid kas või osaliselt täita.
„Meil on varuks mitmeid stsenaariume, kuid saame garanteerida, et laualt maas on võimalus, et mõni EURO 2020 kohtumine peetakse ilma publikuta,“ julges UEFA president Aleksander Ceferin märtsis välja öelda. Samas tegi UEFA seejärel avalduse, kus märkis pisut vastandlikult, et päris nii asjad siiski pole. „Ükski linn ei langeks automaatselt välja, kui nad esitleks meile plaani tühjade tribüünide ees mängida. Peaksime aga sel juhul arutama, kas see oleks kõige mõistlikum lahendus ning kas sel juhul peaks need mängud mujale kolima.“
Aprilli keskpaiga seisuga on kõige suuremad küsimärgid publiku lubamise osas Dublini kohal: 7. aprilliks esitasid nad UEFA-le avalduse, kus tunnistasid, et ei saa garanteerida seda, et nende mängudel oleks publik EM-il lubatud. Kui Dublin otsustakse korraldajalinnana turniirilt eemaldada, tähendaks see ilmselt seda, et neile mõeldud kohtumised liigutatakse mõnda Inglismaa linna.
Küsimärgid on samuti kerkinud Bilbao kohale – ka seal ei saa praeguse seisuga kindel olla, et võimud publikut tribüünidele lubaksid. UEFA peaks Dublini ja Bilbao osas otsused tegema 19. aprilliks.
Koroonapandeemia ajal arutati meedias ka selle üle, kas ehk peaks UEFA viimasel hetkel üle-Euroopalise turniiri osas stopp-nuppu vajutama ning reisipiirangute, karantiininõuete ja reisimisest tuleneva viiruseohu vältimiseks kõik kohtumised ühte riiki koondama (näiteks Inglismaale või Saksamaale, kus selleks oleksid ilmselt kõige paremad tingimused), kuid see plaan lõpuks käiku ei läinud.
Kõik korraldavad linnad pidid oma plaani esitama 7. aprillil ning UEFA teeb oma lõpliku otsuse publiku osas 20. aprillil toimuval UEFA kongressil, kui saame ilmselt lõplikult teada, millises mahus pealtvaatajad staadionile lubatakse. Tõenäoliselt saab see arv olema olenevalt iga riigi koroonaolukorrast ja poliitilistest valikutest erinev: mõnel pool on räägitud isegi kuni 50-protsendilisest täituvusest, mõnel pool kümnest protsendist või 10 000 inimesest. Lõplik tõde selgub ilmselt vahetult enne turniiri algust, sest olukord koroonarindel muutub niiehknaa iga nädalaga.
Jalgpalli EM staadionid:
Wembley staadion
London
Mahutavus: 90 000
Mängud: D-alagrupp, kaheksandikfinaal, poolfinaalid, finaal
Allianz Arena
München
Mahutavus: 75 000
Mängud: F-alagrupp, veerandfinaal
Stadio Olimpico
Rooma
Mahutavus: 72 698
Mängud: A-alagrupp, veerandfinaal
Olümpiastaadion
Bakuu
Mahutavus: 68 700
Mängud: A-alagrupp, veerandfinaal
Krestovski staadion
Peterburi
Mahutavus: 68 134
Mängud: B-alagrupp, veerandfinaal
Arena Nationala
Bukarest
Mahutavus: 55 600
Mängud: C-alagrupp, kaheksandikfinaal
San Mamés
Bilbao
Mahutavus: 53 332
Mängud: E-alagrupp, kaheksandikfinaal
Hampden Park
Glasgow
Mahutavus: 51 866
Mängud: D-alagrupp, kaheksandikfinaal
Aviva Stadium
Dublin
Mahutavus: 51 700
Mängud: E-alagrupp, kaheksandikfinaal
Parken Stadium
Kopenhaagen
Mahutavus: 38 065
Mängud: B-alagrupp, kaheksandikfinaal
Johan Cruyff Arena
Amsterdam
Mahutavus: 54 990
Mängud: C-alagrupp, kaheksandikfinaal
Puskas Arena
Budapest
Mahutavus: 67 215
Mängud: F-alagrupp, kaheksandikfinaal